Häid laulusõnu filmist Brother Bears.

ESIMESEST OSAST:

*Kuhu ma ka ei vaata,
olen kellelegi haiget teinud.
Mul pole midagi öelda,
tehtut olematuks ei tee.
Teeksin kõik, mis suudan,
annaksin kõik, mis mul on,
aga rada, mida otsin,
on nüüd minu eest varjul.
Mind usaldasid, uskusid,
aga ma vedasin sind alt.
Su eest nii paljut varjasin,
kuid häbi varjata ei saa.
Palun vaid, et keegi tuleks
ja sind su valus lohutaks.
Pole väljapääsu süngusest.
Pole lootust, tulevikku..
Tean, et vabaks iial ma ei saa.
Muud teed ma lihtsalt ei näe.
Mind hirmutab uus päev.

*Kui sa kuuled öösel häält,
ja see ütleb, et kõik saab korda,
siis see olen mina.
Kui sa tunned,
et kellegi käsi juhatab sind,
kui sul näib, et käid vale rada,
siis see olen mina.
Pole mäge, mille otsa
ma ei suudaks ronida.
Sinu pärast ujuksin ka üle ajajõe.
Kui sina kõnnid oma teed
ning mina oma,
näed valgust säramas.
Ja see olen mina.
See olen mina.

TEISEST OSAST:

Naljakas, et kõik võib muutuda,
see, mida tunnen praegu,
pole sama, mida tundsin eile.
Mu südames on rohkem,
kui oskasin ette kujutada.
Tunded, millest midagi ei teadnud,
ja see oli alles algus.
Olen nii palju asju
tähelepanuta jätnud.
Aga see kõik on minevik.

Nüüd saan aru ma,
et nii palju on veel õppida.
Olen maailma jaoks valmis,
ega karda minna.
Nüüd saan aru ma,
et nii palju on veel tunda.
Mu süda teab, et see on päris.
See ammu unustatud osa minust
nüüd mind kutsub.
Ja mul on tunne nagu kodus.

Oleme algusest peale sõbrad olnud.
Me oleme kuidagi määratud koos olema.
Tunnen, et oled näidanud mulle,
kuidas leida koduteed.

Nüüd saan aru ma,
et nii palju on veel õppida.
Olen maailma jaoks valmis,
ega karda minna.
Nüüd saan aru ma,
et nii palju on veel tunda.
Mu süda teab, et see on päris.
See ammu unustatud osa minust
nüüd mind kutsub.
Ja mul on tunne nagu kodus.

Õpin jälle naeratama,
olen vaba oma südant näitama,
teades, et suudan teha asju,
mis varem näisid liiga rasked.
Vaatan sinu silmadesse
ja näen oma teist poolt.
Ma ei teadnud, et seda tahan.
Nüüd on mul kõik, mida vajan.
Olen nii palju asju
tähelepanuta jätnud.
Aga see kõik oli minevikus.

Nüüd saan aru ma,
et nii palju on veel õppida.
Olen maailma jaoks valmis,
ega karda minna.
Nüüd saan aru ma,
et nii palju on veel tunda.
Mu süda teab, et see on päris.
See ammu unustatud osa minust
nüüd mind kutsub.
Ja mul on tunne nagu kodus.

Mõningaid luuletusi

*Pärast surma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda mu kallis sain taeva
ja õitseva maa sinu köest.

*Ei loonud saatus mind planeediks.
Mul võimalusi 2 vaid:
kas jääda kodutuks planeediks
või saada täheks langevaks.

*Anna andeks armas,
et mu kael on karvas,
lagipea on lage,
musi maik on mage,
habe pulsti vajund,
hambad ussitanud,
rinnus piibupigi,
süda ometigi,
hoiab sinu ligi.

*On asju mis ei Purune,
hetki mis ei Unune
ja inimesi keda ei Unustata!

*VÕITJA on inimene,
kes tahab ja oskab olla tema ise.
KAOTAJA ei söenda olla tema ise,
ei julge võtta oma saatust enda kätesse.

*Ei, ära ütle.
Ära ütle.
Ma tean. Sa näed mu silmist,
et ma tean.
Just sellepärast
sõber vaiki, vaiki.
On vaikimine mõnikord nii hea,
sest sõnad saand on kaubaks
mustal turul.
Neist tõe jaoks pole enam ükski hea.
Ja tõde sõnaks saades ruttu kulub.
Sa ära ütle - vaiki,
ole hea.

*Ei ole õige öelda,
et inimesed tulevad
ja lähevad.
On inimesi, kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku
sarnased.
Nad tulevad ja tulevad
ja tulek on lõputu
lähenemine.
On inimesi, kes lähevad
ja nende ümber
võbisevad varjud.

Armu kestus

Arm - see on lõhn,
juustes püsib ta kaua -
peaaegu terve päeva.

Arm - see on magusus,
huultel püsib ta kaua -
peaaegu terve tunni.

Arm - see on soojus,
sõrmis püsib ta kaua -
peaaegu terve hetke.

Arm - see on mürk,
südames püsib ta kaua -
terve eluaja.

(autorit ei tea)

Vastuolu iseendas (Paul Fleming)

On asjata, mis teen, ent teen ja teen ma veel, sest saatus tahab nii. Mis nõnda siis võib veel? Taas lähen enda toel ja enda vastu sõtta, end müün, et ise siis kaup endalt vastu võtta, end võidan enda jõul. Käib äge sõjasõit, kord on mu vaenlase, kord jälle minu võit. Pean ennast vaenlaseks ja ennast sõbraks samas, mus rahu on ja riid, üks teist on väsitamas, niikaua kuni on mu keha nõdralt maas. Kuid vilgast vaimu see ei puuduta üks raas - ta ärkab kisaga, kui peremees just suigub. Et ise taarun ma, siis minu vaimgi tuigub, teeb tihti teist kui peaks: et õige oleks nutt, nüüd joosta, karata ja naerda on tal rutt.

Luuletused

*Käia ja olla ja vaikida aina,
kui südamest karjuda tahaks.
Tunda, kuis midagi piinab ja
painab, mida ei raputa maha.
Elada ilmas ja anda ja anda,
kui hoopiski võtta on soov.
Käia ja olla ja vaikides kanda,
kõike mis elu toob.



*Oma elutee kivide kõrval
ära mossita nutusel näol.
Astu naeruga pisaraist läbi,
lase kukkuda õhtusel käol!
Hoia silmi, missäramas head,
kindlalt käes hoia kallima kätt.
Ole tugev, sest vahel on vajalik
kõige kurvemgi hüvastijätt.
Hoia õnne, kui oled ta leidnud,
kuigi vahel ootama pead.

*Teepervel

Teepervel kunagi nutetud said - need mu samased nutud.
Alles algasid - alles ka lõppesid mu enda muinasjutud.
Sügaval siiani elu lõpuni pesitseb minus mu siirus.
Teepervel - ikka veel - salaja endasse neelab mind aeg - tema kiirus.

Lõppakord (Doris Kareva)

Su sosina iga sõna,
mu kallis, on karjuvalt vale.
Ma lähen nüüd koju. Ausõna.
Ma pööran siit pahemale.

Öö valutab ühtemoodi
me mõlema rinnakorvis -
soolasest veest, mida joodi
pimedas tuletornis.

Ära maailma pärast karda,
küll mina ta häbi talun.
Nüüd lähen ma koju. Saada
mu vari ukseni palun.

Meeled ( Juhan Liiv)

Mida me tahame olla, sagedast´ pole me mitte,
mida ei tahtnud, seda ehk olime vahest.
Mida ei oodanud, see juhtus tihtigi kätte,
mida me ette seadsime, seda ei tulnud.
Võisime, mida me ei arvanud võivat,
võimatuks jäi, mis oli ju otsekui käes.
Mida me tahame, seda ei ole me mitte,
oleme, mida me sugugi olla ei tahtnud,-
nõnda võiks öelda me pea. Kuid võimata
elu nii oleks. Pooleti tõtt on ometi sõnas.
Meeled meid petavad - õpetus ammune juba.
Kahju! Teejuhid poolpimedal ise poolpimedad on!
Või on nad hooletud, õpetamata - kes teab.
Aga et petta neilt saame - ise nad annavad üles!
Nõnda siis lepime ära! Andeksanne on aus.
Petnud nad on meid, petnud Aadamast pääle,
Aadamast pääle seganud meil on nad mõistust
kes see neid silmas peab, umbusklik nagu ta on ju.