Tuesday, June 22, 2010

Vastuolu iseendas (Paul Fleming)

On asjata, mis teen, ent teen ja teen ma veel, sest saatus tahab nii. Mis nõnda siis võib veel? Taas lähen enda toel ja enda vastu sõtta, end müün, et ise siis kaup endalt vastu võtta, end võidan enda jõul. Käib äge sõjasõit, kord on mu vaenlase, kord jälle minu võit. Pean ennast vaenlaseks ja ennast sõbraks samas, mus rahu on ja riid, üks teist on väsitamas, niikaua kuni on mu keha nõdralt maas. Kuid vilgast vaimu see ei puuduta üks raas - ta ärkab kisaga, kui peremees just suigub. Et ise taarun ma, siis minu vaimgi tuigub, teeb tihti teist kui peaks: et õige oleks nutt, nüüd joosta, karata ja naerda on tal rutt.

No comments:

Post a Comment