"Kas sa armastad mind igaviku ääreni" (Jürgen Rooste)

Kassa armastad mind igaviku ääreni
ja siis
kui igaviku äär on möödas me oleme
juba mitu tundi edasi liikunud
aru saamata mis toimub millisesse maailma
me oleme jõudnud

Kassa armastad mind ka siis veel
kui ma kõige sellega hakkama ei saa
kui ma end jälle täis joon ja hetk enne
maailmalõppu magama jään oma ropsi
sisse
kuskil toanurgas nagu õnnis lapsuke

Kassa armastad mind vastu ööd
mil maailm on pöördunud nii põrgukülmaks
aga meil pole kuskile sooja minna
ega valgust ega ühtki sihtmärki

Kassa siis armastad mind
kui ma ütlen sulle et ainult meie koos
paneme aja kestma et see ongi saladus
et kui pole meid siis maailm lakkab lõplikult

Kassa armastaks mind kas või
selle imelise maailma pärast mis võiks
ju ometigi olla (või mis)

Kassa armastad mind meeletut looma
egoisti suurt isast kaslast murdunud puutüvel
nurrumas seda laulu mis põrgusügav ja soe
mil põrgusügav ja pime öö
langeb meie üle ja keegi ei tea mis
valguse tulekuks juhtunud on
mittekeegi

Kassa armastad mind kesma janunen su
sooja
vere järele ja elan ainult selle neelduse
eelaimdusest
kassa ikka armastaks mind kallis

Kassa armastad mind igaviku ääreni
ja kaugel
kaugel teispool seda serva